“Kas sa jäädki siis seda haava kogu aeg lahti kiskuma? Siis see valu ei lähegi ära!” – see oli terve nädala tähtsaim lause.
See jõudis minuni just sel põhjusel, et mul eelmisel päeval läks üks asi aia taha. Kuna ma tean, et ükski asi ei juhtu niisama, läksin ma uuele päevale vastu põnevusega. Huviga, et mis see on, mis juhtub – mis on oluline – just seal, kuhu uuesti tagasi pidin minema. Ma kohtasin SEAL “kogemata” üht Naist selle küsimusega.
Meil kõigil on erinevate teemade kohta oma taustasüsteem – mida me arvame, usume, õigeks peame. Mida oleme võib-olla elus kogenud. Kõik see, mille põhjal me analüüsime praegust või tuleviku hetke, põhineb sellel, mis on olnud minevikus. See on ainus asi, mida meie meel teab. Ja meele kõige olulisem ülesanne on meid kaitsta – hoida elus.
Imekiiresti klopsib ta nendest poolpidustest laudadest kokku hõreda kuuri, mida me peame “tõeks”. Kuigi see sajab ja puhub täiega läbi. Aga seda me enam ei märka…
Seega tihti öeldaksegi ära uutest kogemustest, ei võeta ette uusi asju, mis tegelikult paeluvad. Hirm läbi kukkuda, ennast lolliks teha, mitte vastata iseenda üüratutele ootustele on nii suur, et hinge rõõmustavad ettevõtmised jäetakse tegemata. Ma tean seda isegi väga hästi, kuidas see käib. Samuti, kuidas seeläbi jääme ilma rõõmust, naudingust, kergusest.
Vestlesin ühe kena vanaprouaga leinast. Tema esitatud küsimus oli väga oluline: “Kas sa jäädki siis seda haava kogu aeg lahti kiskuma? Siis see valu ei lähegi ära!” Ta väitis end TEADVAT seda metoodikat, mida ühe tööriistana kasutan.
Kuid see küsimus ise toob nähtavale, et päris kogemus sellest ei ole vastu võetud. Tegelikult on muuhulgas olulisteks momentideks asjade väljarääkimine ja andestamine. Jah, vahel vajavad need rohkem pusimist ja rohkem tööd. Minu 10+ aastase kogemuse juures pole ma näinud ühtegi inimest, kes andestamiseni ei jõuaks. Isegi siis, kui algul öeldakse, et see pole võimalik.
Töö emotsioonidega – nende aktsepteerimine, vastuvõtmine ja tundmine on möödapääsmatu misiganes läbielatud olukorra puhul. Allasurumine ja vastupanu toovad kaasa ainult pinget ja kannatust. Meie kehad ei ole loodud prügikastiks, kuhu kõike korjata. On oluline hoida oma keha puhtana, et olla terve, vitaalne ja nautida oma kehas olemist.
Kui inimene on enda jaoks selle materjali läbi keha läbi töötanud, siis seal ei saa enam olla täpselt seesama haav ja täpselt seesama valu. See saab sinna samasugusena alles jääda vaid siis, kui oleme “töötanud” ainult mõistuse tasandil. Aga mõistusega ei saa tundeid tunda! Kui töö on päriselt tehtud, jääb sinna midagi puhtamat, tervemat, rahulikumat. Ehk me astume iseendale ja tõele sammu lähemale, mitte ei tammu samas kohas.
Jah, seal on erinevaid kihte ja nurkasid, mida läbi töötada – tõsi. Kuid seegi on oluline ja omal kohal. Meie psüühika ei peaks vastu, kui esile tuleks kõik ja korraga. Seega – raskeid kogemusi saabki läbi töötada kihthaaval, tüki haaval – just nii, nagu igaühele on tema jaoks sobilik. Ning sama oluline on teha seda läbi tervikliku lähenemise – läbi keha, meele ja hinge. Me oleme kooslus erinevatest “osadest” ja ühtegi neist ei saa vähemtähtsustada kui teisi.
Haava kinniplaasterdamine ei aita. Haava materjal tuleb endal läbi töötada – see toob kergenduse, vabaduse ja elujõu. See on teekond, kus me õpime iseennast tundma. Seda ehedat ja tõelist. Me kõik saame sellega hakkama. Mõni kiiremini, mõnel võtab rohkem aega. Võrdlemine on sealjuures mõttetu. Oluline on see, et võtaksime oma ELU endale tagasi, et päriselt ELAKSIME.
Keha, meel ja hing on lahutamatud. Kui hoolitseme nende kõigi eest, jõuame tervenemise ja kergemini hingamise juurde. Kas oled valmis laskma lahti sellest, mis sind kinni hoiab? Kus võiks olla sinu järgmine samm?