Kui “ma juba tean” ei kuuluks enam su sõnavarasse?
Elu on teekond. Igal hetkel uus algus, uus võimalus õppida, kogeda ja kasvada.
Kuid tihti komistame omal rajal, sest hoiame kangekaelselt kinni mõttest: “Ma juba tean.”
Me kanname endas tõekspidamisi ja teadmisi, mis on aastate jooksul kogunenud. Usume, et need on piisavad, et mõista kõike, mida elu toob.
Mida rohkem oleme omandanud erinevaid haridusi, seda rohkem arvame end teadvat – seda raskem on sellest lahti lasta.
Kuid kas need teadmised avavad meie teed või muudavad selle hoopiski kitsamaks?
Kui sügavale me tegelikult julgeme vaadata? Kui avatud me oleme tõeliselt uut vastu võtma?
See meenutab mulle üht vana lugu teest ja õpetajast.
Õpilane läks mitmendat korda oma Õpetaja juurde. Igal korral oli tal olnud sama küsimus – kuidas elada õnnelikult? Viimaks pakkus Õpetaja, et nad jooksid teed. Valades vedelikku välja, sai tass pooltäis, siis päris täis ja lõpuks hakkas üle ajama. Õpilane hüüatas: “Tass on juba täis, armas Õpetaja ja voolab üle!” Seepeale vastas Õpetaja: “Täpselt samamoodi on inimesega. Ta arvab, et ta teab kõike. Võid talle jagada maailma suurimaid tarkusi, aga kui ta on oma tarkust nii täis, pole ta valmis midagi uut vastu võtma.”
Kui su MEEL on TÄIS – täis teadmisi, arvamusi ja kindlaid uskumusi – siis pole ruumi uuel tulla.
Kõik, mida sa saad, voolab lihtsalt üle ääre. Et õppida ja mõista, pead esmalt tühjendama oma tassi.
See lugu peegeldab meid kõiki. Meie ego armastab kindlust. See hoiab kinni mõttest, et me “teame”, et meil on vastused, et on kontroll. Aga tõeline tarkus peitub hoopis tühjuses. Tühjus on kui kutse – ruum, kuhu saab voolata uus arusaamine, uus perspektiiv, uus eluenergia.
Mõtle hetkeks.
Millal viimati lasksid sa lahti sellest, et sa tead? Millal viimati lubasid endal olla täielikult avatud – öelda kellelegi: “Ma ei tea. Palun õpeta mulle”?
See on sügavalt alandlik hetk, ent samas vabastav. See on hetk, mil hakkame tõeliselt nägema, tõeliselt kuulma. Kui loobume oma täis tassist, kutsume elu meid täitma viisil, mida me poleks osanud ettegi kujutada. Me lubame uuel ja tundmatul tulla.
Kas oled märganud, kuidas elu muutub, kui oled valmis kuulama, mitte ainult vastama? Kui oled valmis küsima, mitte väitma või kinnitama? Kui lased elul end üllatada, selle asemel et püüda seda kontrollida?
Tühjenda oma tass. Luba endal saada taas õpilaseks.
Mitte ainult raamatutega või klassiruumis, vaid elus. Ole valmis kuulama, sest iga inimene, iga olukord, iga hetk on sinu õpetaja. Kui su tass on tühi, siis voolab sinna tarkus, armastus ja tähendus, millel pole piire.
Ja sina?
Milliseid tundeid see mõtisklus sinus äratas? Kuidas saad sina täna tühjendada oma tassi, et olla avatud millelegi uuele?