Esileht

Peale rännakut olid paar päeva väga kerged ja rõõmsad. Võrreldes varasemaga on olnud rohkem nautimist, leplikkust ja pingevaba olemist. Seda pole kogu aeg, aga kindlasti on mingis mõttes parem. Suurem erinevus on enda tütre käitumises. Ehk mõjus talle see seanss veelgi enam. Ta on vabam pingetest ja hirmudest kui mõni aeg tagasi, kui oli suur probleem nende teemadega. Igatahes mulle väga meeldis enda rännak ja tänan teid selle eest!

Olen tänulik, et mul oli võimalus seda rännakut Sinu juhendamisel kogeda. Oma pere suhtes on aga tunne teistsugusem küll. Ma tunnen, et ei kanna enam seda vana vimma õlgadel ja suudan mõistvam olla nii oma ema, isa kui kõigi teiste suhtes. Ka see on kohale jõudnud, et ma tõesti ei võta teiste tülisid ja raskust kogu aeg enda kanda. Suudan nüüd rohkem keskenduda olevikule ja suhtele oma elukaaslasega, mis hetkel kõige enam tähelepanu ja tegelemist vajab. Varem varjutas seda kogu aeg minu sisemine vimm ja vaen oma lapsepõlve suhtes. Mul on veel endaga palju tööd, aga pilt silme ees on klaarim.

Peale meie Rännakut tõdesin, et seda tumedat aega mu elus oli vaja just selleks, et mind üles äratada ning panna mõistma, mis on tähtis. Pean iseendale rohkem aega pühendama ja endaga tegelema. Olen positiivselt meelestatud ja tõesti usun, et olen õigel teel. Need kaks Rännakut on mind tõeliselt muutnud ja pannud mõtlema elule teisiti. Olin hoopis teine inimene 2-3 aastat tagasi. Olen Sulle väga tänulik selle eest.

Suurim kingitus, mille endale läbi rännaku teinud olen, on, et olen end vabastanud ametlikust töövõimetuspensionäri staatusest. Ma julgen ise hakkama saada, toetudes iseendale. Tõeline kingitus ja vabanemine on see, et toitun tänaseks ennast toetavalt. Kuulan üha rohkem ja teadlikumalt oma keha, märgates, hoolides, hoolitsedes. Minus on üha enam elus olemist, vabadust, julgust, tahet, tõelisust ilma maskita. Julgen püsida tundes, seda kogeda ja jääda kohale iseendasse iseenda pärast. Olen mõistnud, taibanud ja kogenud, kui palju ma endaga olen mänginud ja haiget teinud. Kõik see on aidanud kogemuslikult aru saada, et ainult MINA olen iseendale parim sõber.

Kohe samal päeval muutus palju, ma sain jälle magada ning söögiisu tuli tagasi. Enne olin maganud mõnel ööl kolm kuni neli tundi ja mõni öö ei tulnudki und, söögiisu oli kadunud ja tühi kõht ka ei andnud endast väga märku, pärast teraapiat nautisin toitu ja läksin koos lapsega lõunaunne, seega see oli juba minu jaoks väga suur mõju, mille nimel tasus igati tulla. Igaljuhul see rännak muutis palju, enamus asju ei oska isegi seletada ja kirjutada mis täpselt… kuid tundub nagu mingi tasakaal on nüüd minus, astun samm korraga.

Mulle meeldis see rahu, mis peale rännakut minus oli. See kestis küll ainult 2 päeva aga arvestades mu toonast seisu olid ka need 2 päeva väga helged ja vajalikud. Kolmandal päeval oli mingi halb emotsionaalne tagasilöök aga sain sellest omameelest üsna kiiresti üle. Sealt rännakult alguse saanud põhjuste mõistmine tõi mulle täiendavat arusaama, millised probleemid mul endas viimase suhte alguses lahendamata jäid ja mis jääksid ette ka järgmistes suhetes – see on lahti laskmine.

Suur tänu sügava rännku eest. Muutus on toimunud, tajun seda. Juba selle lühikese ajaga on olnud huvitav, vanamoodi enam ei taha ja uutmoodi alles õpin. See on see tunne, nagu oleks kogu aeg midagi vaadanud, aga äkki märkad, et sellel asjal on värv ja lõhn ja kuju.

Tänan sind imelise ja väga sügava rännaku juhenduse eest. Olin sel õhtul ja ka järgmisel päeval erakordselt väsinud, aga ülimalt rahulik, tasakaalus ja kuidagi õnnelik. Oma elukaaslasele tundun ma vist tiba teistsugune (salapärane) ja ta on kuidagi justkui segaduses, aga küllap ta harjub. Mind on tohutult aidanud need uute uskumuste loomised, üritasin neid isegi mälu järgi endale kirja panna…ja kohe oli neid ka vaja kasutama hakata, pean tunnistama, et see aitas. Huvitaval kombel olin eelnevatel rännakutel oma väikse lapse endas selliseks 4-6 aastaseks mõelnud ja kordagi pole selle väga mässumeelse ja kriitilise puberteediga julgenud kohtuda… hea, et seekord julgesin. Väikest mind on lihtne armastada ja temast aru saada, selle teismelisega on veidi keerulisem, aga ikkagi ka võimalik…ja täiskasvanud mina liigub mõõdukas tempos kõige selle helge ja päikselise poole.

Hea tunne oli peale rännakut, natukene olin rohkem väsinud kui tavaliselt. Pilt loksus paika, et mida tahan ja mida mitte, südame hääl oli selge. Öösel magasin eriti hästi ja sügavalt järgnevatel päevadel(tavaliselt ei maga eriti hästi).Üldiselt jäin rännakuga väga rahule, pani perspektiivi paika ja sain vastuseid oma küsimustele. Olen ka nüüd rohkem südame järgi elanud ja üritanud teha otsuseid, mis on sisehääle järgi õiged. Ega muutused ruttu ei tule elus aga samas väiksed sammud õigele asjale lähemale. Vähemalt ise küll juba tunnen, et olen suuri muutuseid teinud. See protsess tõesti andis selgust.

Olen hakanud endale teadvustama asju palju rohkem. Olen võtnud aja maha ja vaikselt, vaikselt püüan teha rohkem seda, mis endale meeldib. Ei saa öelda, et see on lihtne. See ununeb. Ja teiste arvamus, ootused on tihti ikka peas. Hetkel on selline eneseotsimise faas, et mida mina siis tegelikult tahan, kui kõik need teised välja jätta. Aga kindlasti on asju, mis peale rännakut on muutunud, läinud lihtsamaks.

Täna me suhtleme taas lapse emaga ja saame täitsa normaalselt läbi. Olen hakanud meeletult nautima üksindust ja igal võimalikul hetkel uputan end raamatutesse. Firma on põhjas, raha ei ole, aga ikkagi tunnen end rohkem elavana, kui ma kunagi olnud olen. Lihtsalt nii huvitav tundub see kõik. See kogemus, mis ma sinu juurest sain, oli lihtsalt nii fantastiline, et ma isegi ei oska seda kirjeldada.

Olen Sulle möttes igapäevaselt väga tänulik olnud, kuna mul läheb palju paremini.Jõudsingi sellisesse punkti, kus ta ei suuda minus enam viha tekitada. Olen ka uue äriga edasi liikunud ja naisega on samuti tekkinud “uus armumine”, mis on loomulikult väga erutav.

Olen praeguseks käinud Malle juures kahel rännakul. Esimest korda minnes oli kartus suur, sest ei osanud arvata, mis toimuma hakkab ja kas saan ikka hakkama. See oli muidugi asjata - Malle juhendamine aitas kogu protsessiga sujuvalt ja avatult hakkama saada ja hirmus ei olnud üldse. Läksin rännakule selleks, et aidata ennast terveneda raskest haigusest. Kuigi sessioonile minnes ma päriselt ei uskunud, et see 100% võimalik on, siis peale rännakut minu uskumus muutus. Rännakult koju minnes tundsin sisemiselt tohutut rahu ja esimest korda peale diagnoosi saamist tekkis minus sügav ja kindel uskumus, et jah, ma saan terveks! Lihtsalt muud võimalust ei olegi! See tunne on minuga siiani ja on ka juba positiivseid tulemusi näidanud minu haigusseisundi vähenemise näol. Samuti on tore märgata, kuidas rännaku käigus lahtilastud vanade käitumismustrite asemel on automaatselt tekkinud soov käituda teistmoodi, elutervemal viisil. Püüan igapäevaselt kasutada rännakult saadud mõtteid ja tarkusi, et ikka soovitud muutus ja areng endas aset leiaks. Minu tervenemise teekond alles käib. Ma ei tea kui pikalt sellega läheb, aga usun, et iga rännakuga jõuan oma eesmärgile lähemale.