Kannatus. Kannatamine. Kannatan. Valid nii?
Kannatamine. Ai, kui magus… mis siis, et valus.
On huvitav võimalus siit kohe mitte edasi lugeda. Lihtsalt tunnetada oma kehas nende sõnade sagedust – “ma kannatan”, “see oli kannatus.”
Päris ebamugav, kas pole?
Ja ometi, kui sageli me valime selle seisundi. Teeme sellest peaaegu, et oma kodu. Klammerdume selle külge, mis sest, et on valus.
Miks?
Kannatamine annab meile sageli identiteedi. See annab tähenduse, põhjuse, seletuse kõigele, mis ei lähe nii, nagu tahame.
Me kannatame, kui me ei lepi sellega, mis on. Kui elu ei vasta meie ootustele. Kui tahame midagi muud, kui see hetk siin just pakub. Kui võitleme olukorraga, selle asemel, et elu vooluga kaasa minna.
Vastupanu on see, mis loob kannatuse.
Mis juhtuks, kui laseksime lahti? Kui lubaksime elul olla selline, nagu see on – ilma, et peaksime seda pidevalt hindama, kommenteerima, parandama, lahti tõlgendama? Kui lihtsalt lõpetaksime kõigi ja kõige sildistamise igal hetkel?
Kui peatuksime selles hetkes ja lihtsalt lubaksime endal tunda, ilma vastupanuta?
Sel hetkel poleks kannatust. Oleks lihtsalt kogemus.
Mis oleks, kui hakata eneselt küsima:
Kas ma kannatan praegu, sest elu on tõesti raske? Või sellepärast, et ma tegelikult ei taha leppida sellega, mis on?
Mis siis juhtuks, kui laseksin lahti oma ootustest ja lihtsalt kogeksin seda, mis on praegu siin?
Mis juhtuks, kui ma usaldaksin, et kõik on täpselt nii, nagu olema peab – minu heaks?
Oled Sa märganud, mis Sinuga juhtub, kui lõpetad võitluse enda sees? Lased lahti vastupanust ja lihtsalt lõdvestud praegusesse hetke?
Kuidas Su keha reageerib?
Mis toimub Su mõtetega?
Millised on aistingud, emotsioonid, tunded?