Seksuaalne väärkohtlemine. Murrame vaikuse.
On raske ette kujutada, kui palju inimesi kannab endas seda koormat. Minu juurde teraapiasse või trauma kehatöösse on jõudnud mitmed inimesed, kelle minevikku varjutab seksuaalne väärkohtlemine. Jah just – seksuaalne väärkohtlemine.
Ilmselt ei ole palju neid, kes ei teaks kedagi:
- keda on käperdatud ja katsutud intiimsetest kohtadest
- keda on vägistatud
- või veelgi hullem – kedagi, kelle oma isa, vend, onu või kasuisa on kodu nelja seina vahel – just seal, kus peaks olema turvaline – teinud midagi sõnulseletamatut
- Ja vahel… vahel on ema selle kõige kõrval silmad kinni pannud ja seda kõike eiranud, tegelikult teades
See kõik toimub siinsamas, meie ümber. Iga päev.
Olen viimasel ajal pidanud mitmeid vestlusi, kus mulle öeldakse: “Aga meil on siin turvaline. Meil siin ei juhtu midagi sellist.”
Aga elu – reaalsus ja statistilised numbrid – näitavad midagi hoopis muud. Statistika ja lood, mida ma kuulen, räägivad teist keelt. Isegi see, mis ametlikult registreeritakse, on vaid jäämäe tipp.
Paljud lapsed, kes on üle elanud seksuaalse väärkohtlemise, kasvavad suureks oma armidega. Ja alles siis heal juhul oskavad ja suudavad endale abi otsida. Mõned ei jõua kunagi selleni.
Mis on kõige hirmsam selle juures – sellistest traumadest saab mõjutatud terve inimese elu iga aspekt. KÕIK.
Väärkohtlemise jäetud jäljed on sügavad ja valusad. Need emotsioonid, mida ohvrid endaga kaasas kannavad, on purustavad:
HÄBI, ALAVÄÄRSUS, ABITUS, VIHA, ALANDATUS jne.
Mida eakamad on inimesed, seda suuremat vastuseisu see teema tekitab. Sest see tundub mõistusele talumatu. Paljudele on lihtsam mitte näha. Sulgeda silmad, nagu see, kes sai, aga ei sekkunud. Kuid eitamine ei muuda reaalsust ja katkiseid elusid.
Kuidas seda avalikus ruumis tehakse?
- Laps tõmmatakse kõrvale, pakkudes talle uimastava ainega maiustust
- Meelitatakse kaubanduskeskuse tualetti, et “kedagi aidata” või midagi huvitavat vaadata”
- Kutsutakse auto juurde kutsikaid või midagi toredat vaatama ja tõmmatakse autosse
- Või lihtsalt, tänavalt. Bussipeatusest. Kõigest hetkega
Selline manipuleerimine on lihtne ja šokeerivalt tavaline. See juhtus, kui mina olin noor ja see juhtub ka täna. Ja internet – see on avanud uue, veelgi keerulisema ja ohtlikuma maailma, kus ahistamine toimub peaaegu märkamatult.
See kõik saab juhtuda veelgi lihtsamini, kui meie lapsed on teadmatuses.
Meie ülesanne on oma lapsi kaitsta, õpetades ja avades nende silmi. Samas on äärmiselt oluline last mitte hirmutada ja tekitada lisastressi.
Teemale on oluline läheneda teadlikult ja tasakaalukalt, pakkudes lapsele turvatunnet:
- Teadvustades, et kahjuks on olemas inimesi, kes võivad kurja teha
- Selgitades, kus on nende isiklikud piirid ja kuidas ära tunda, kui keegi neist üle astub
- Õpetades, kuidas erinevates olukordades käituda ja kuidas enda turvalisust hoida
- Andmata seejuures põhjust hirmuks, vaid pakkudes praktilisi ja rahulikke lahendusi
- Andes selged juhised, mida teha ja kelle poole pöörduda, kui midagi siiski juhtub
Keegi ei tohiks sellisesse olukorda üksi jääda. On oluline, et laps teab – ta ei ole süüdi. Ning alati leidub kuskil täiskasvanu, kes on valmis kuulama ja aitama.
Ja need, kes on arvanud, et lapsepõlves kogetu on unustatud, pole meeles? See pole tõsi.
Kõik traumad talletatakse kehasse, meie rakkudesse. Need jäävad sinna, kuni nad lõpuks välja tulevad – sageli siis, kui inimene jääb tõsiselt haigeks või siis hakkab endaga sügavamalt tegelema ja avastab, mis teda tegelikult takistab elamast vabalt ja avatud südamega. Ja siis? Siis tulevad välja lood, mida nad on endas nii kaua varjanud.
Kui see teema puudutab Sind või tead kedagi, kes on midagi sellist läbi elanud, siis ära jää üksi.
Jagamine on esimene samm tervenemise suunal.
Olen siin, et toetada.