Kui kiivalt me hoiame kinni oma kuvandist?
“Lase neil maskidel kukkuda!”
“Mis maskidel… mul pole ju mingeid maske.”
Tuttav dialoog?
Meil kõigil on maske. Isegi siis, kui usume, et oleme ausad ja ehedad. Mõnel vähem, teisel rohkem. Mõnede olemasolust oleme teadlikud, mõned on täiesti nähtamatud. Teiste puhul, nagu ikka, on neid kergem märgata, kui enda juures.
Need nähtamatud kihid, mida me kanname, ei kaitse meid…
Need lahutavad meid meist endist.
Kes ma siis olen?
Tavapärane nimekiri tuleb kiiresti:
- Ma olen Malle
- Ma olen naine
- Ma olen ema, õde, tütar
- Ma olen rännakuterapeut, kehatöö- ja õnnelikkuse praktik, life coach
- Ma olen abikaasa
- Ma olen tugev, edukas, kohusetundlik, saan ise hakkama.
Ja see nimekiri võiks veel pikalt jätkuda.
Aga mis siis, kui kõik need sildid kukuksid maha?
Kes ma siis oleksin ilma kogu selle loota? Ilma kõigi nende “siltideta”, nende tiitliteta?
Kui ei ole vaja mitte kellelegi kõige sellega muljet avaldada, ennat tõestada ega üles upitada? Kui ei oleks vaja olla “õige”, “edukas”, “huvitav”, “armastatud”…?
Mis siis jääks järele? Kes ma siis oleksin?
Ma ei ole mõte, ma ei ole roll, ma ei ole identiteet.
Ma olen teadlikkus. Lihtsalt olemine. Vaikus ja vabadus.
Mis siis, kui me julgeksime elu võtta pisut vähem tõsiselt? Kui lubaksime endal lihtsalt mängida, naerda, hullata… nautida? Mida vähem on kuvandit, seda rohkem on ruumi sellele, mis on päris.
Päris lähedusele.
Päris tunnetele.
Päris haavatavusele.
Just kõigele sellele, millel on väärtus – mis annab elule maitse, lõhna ja värvid.
Kui hea tunne see oleks, kui ma ei pea ennast kellenagi kuvama?
- Kui hea tunne see oleks, kui lubaksin endal olla lihtsalt mina?
- Kui hea tunne see oleks, kui lubaksin elul usalduses endast läbi voolata?
- Mis jääb minust alles, kui kõik sildid kaovad?
