Suhted

Suhteid võivad keeruliseks muuta erinevad asjad. Alustades sellelst, kuidas meid on läbi aja õpetatud, et tundeid välja näidata on ebasobiv ja ebaviisakas. “Mis sa pillid, mhed ei nuta!” või “Ole nüüd normaalne ja võta ennast kokku!” on vaid paar neist tavalistest väljendustest, mida kasutatakse.

Kui ei lubata teistele tundeid tunda, on tavapäraselt ka endal tunnete tundmisega keeruline. Kas on kõike liiga palju või pole enam üldse tundeid. Viimane ei tähenda muidugi, et need tõesti olematud oleksid. Tunnete tundmine on inimese loomulik osa. Need tulevad ja lähevad. Oluline on oskus neid endale lubada ja nad endast läbi lasta. Ikka selleks, et olla terve – nii vaimsellt kui ka füüsiliselt. Oluline on jääda adekvaatseks kõrvaltvaatajaks, mitte lasta ennast tunnetekeerisesse kaasa tirida. 

Meid suunavad üht- või teistmoodi käituma nii inimeste kui ka ühiskonna hinnangud, arvamused, usulised tõekspidamised. Samuti rahvuslikud vms uskumused, unustatud, kuid välja öeldud vanded. Kõige sügavamal tasandil mõjutavad meid baasemotsioonid – kellel just mis: hirm olla mittearmastatud, väärtusetus, lein, raev, haavatavus, armastus, kirg jne.

Ja siit see sasipundar algab… oluline on tegelikult see, et lahendades iseendas ära oma emotsionaalsed teemad, hakkavad need nii elus kui ka suhetes lahenema. Sest kui võtta ära konksud iseendas, mile otsa pidevalt kinni jääd, siis on kõik palju kergem ja lihtsam.

Keeruline lapsepõlv, suhted vanemate ja õdede-vendadega, suhted elukaaslase või abikaasaga, suhted lastega… kõik on klaaritavad. Vaja vaid endas selles osas selgusele jõuda ja tegutsema asuda. Kui sinus on see soov olemas, siis võta palun lahkesti ühendust. 

 

Lähedase kaotus

Lähedase kaotus on alati raske. Isegi siis, kui seda on juba mõnda aega oodata olnud. Jah, see võib mingist küljest olla ka kergendus, aga see ei tee valu sugugi väiksemaks. Süütunne, igatsus, ütlemata jäänud sõnad. Hingemattev piin iseendas. Lõputu ja kurnav, millest inimene lahti ei taha lasta.

Enne teraapiat on mulle öeldud, et seda ei saagi lahendada. Et see oli ja on. Ometi, on asjade käik ja tulemused näidanud muud. Jah, mis oli, see oli. Küsimus ei olelgi selles, et kogemust olematuks teha. Küsimus on hoopis selles, kuidas me ennast sel hetkel tundsime (ja mida meenutamine meis praegu üles toob). Kas me lubasime endal tunda, mis meis tekkis. Kas jäime kohale ja kogesime.

Liiatigi, võib lein olla väga salakaval. See tähendab, et mõttetasandil oleme enda jaoks kõik selgeks teinud ja ära mõelnud. Teema nö sahtlsse pannud. Kuid keha elab kõike endiselt üle, kehas on kõik see alles ja peidus. 

Meie ülesanne on elada. Elada selle sõna otseses mõttes. Seni, kuni meile on aega antud. Kasutada seda. Kui jääme kinni lahkunusse,  siis me ise lõpetame osaliselt elamise. Kas see on see, mida me endale soovime?

Kui valid sellest valukohast välja tulla ja soovid sel teekonnal toetust, siis võta palun ühendust. See ei ole koht, kuhu pikaks ajaks kinni jääda. Samuti, kui  laps ei saa oma kaotusest üle, saab ka teda aidata. 

Lapse kaotus

Lapse kaotus mis iganes ajahetkel on naisele, aga ka mehele suur trauma. Enesesüüdistamine, viha, valu, tunne, et süda kistakse terves tükis seest välja. Meeletu hingevalu, mis tahab mõistuse viia. Pisaraid nii palju, et on tunne, et neil ei tulegi lõppu.

Lapse kaotus on tihti veelgi sügavam kogemus, kui lähedase kaotus. Mitte, et ma üht või teist leina kuidagi teisejärguliseks teeksin. Kindlasti mitte! 

See on kogemus, mis võib kergesti viia depressioonini, mis omakorda võib viia suhete katkiminemiseni, sest vanemad ei saa iseenda sees valuga hakkama. Tegelikult ühise valuga. 

Ka kõige sügavam valu on koht, kus avaneda ja seda kogeda. Lihtsalt kohale jääda ja ära tunda. Sest seal taga on valgus, seal taga on vabanemine ja lõputu armastus. Aga enne peab selle valu erinevatest kihtidest läbi minema. 

Meie elud on liiga lühikesed, liiga imelised kingitused, et mustadesse aukudesse kinni jääda. Korjakem siis end kokku, otsigem abi ning lubagem iseendale rahu ja rõõmu, valgust ja armastust. Seda, kes me tegelikult oleme. Ka meie varalahkunud lapsed soovivad meile igal hetkel parimat. 

Kui oled valmis endale seda lubama, siis võta palun ühendust.

Haigused

Nagu juba eelpool mainisin, kinnitab teadus täna, et 85% haigustest on emotsionaalse tagapõhjaga. Vanad teemad, emotsionaalsed traumad, mida ei ole osatud koheselt enda jaoks lahendada, salvestuvad meie kehasse, otse rakkudesse. Ning nagu ikka, katkeb kõigepealt keti kõige nõrgem lüli. 

Haigused ilmnevad kohtades, kus meie keha on midagi ebamugavat endasse salvestanud. Läbi rännakumeetodi saab sellistele mälestustele ligi, need saab lahendada, mälestused ümber muuta ning lubada oma kehale tervenemist. 

Vahel piisab ühest korrast, vahel on jällegi vaja rohkem tööd teha – kõik sõltub inimesest endast. Kui suur on tema avanemine teemale ja iseendale, kui suur on ausus. Ja ausust töö endaga nõuab. 

Andestus on see, mis lubab rakkudel uueks sündida. Andestus mitte teo enda eest, sest teod võivad olla mõistusevastaselt inetud ja neid ei saa aktsepteerida mitte ühegi valemiga. Aga andestada saab hingele ja see on hoopis teistmoodi. Samuti, oluline on, et andestus ei tule mõistusest, vaid keha kogeb seda endas. 

Nii mõnigi kord ütleb inimene rännakul olles, et “Ei, ei, ma olen selle juba ammu ära mõelnud ja andeks andnud”, kuid protsessis, kehaga ühenduses olles, tajub ta, et asjad pole teps mitte nõnda, nagu algul arvatud. 

Fakt on see, et kehal on võime iseterveneda. Ja see võime on meis kõigis olemas. Kui oled valmis proovima, siis võta palun lahkesti ühendust.

Söömisprobleemid

Ülesöömine ja mittesöömine. Oksendamine. Enda toiduga premeerimine või vastupidi – karistamine. Mäng, kus keha saab karmil viisil piinatud. Piinatud ajal, kui ka emotsionaalselt on väljakannatamatult keeruline. 

Põhjused on kuskil iseenda sees peidus, sügaval ja valusad. Mis on aga hea selle hirmsa mängu juures, on see, et keha jagab meiega oma tarkust. Kui vaid võtame vaevaks vaadata ja kuulata. 

Mis on see, mis sunnib meid ühel või teisel viisil endale liiga tegema, mis on need algpõhjused, mis sunnivad meid sedasi käituma? 

Kui oled jõudnud kohta, kus ei taha enam endale liiga teha, kus soovid vaadata näkku asjadele, mis vajavad lahendamist, siis võta palun lahkesti ühendust.

Sõltuvused

Sõltuvusi on erinevaid – ülesöömine, ületöötamine, šokohooliklus, liigne sportimine,  laisklemine, suitsetamisest, alkoholist ja narkootikumidest ma üldse ei räägigi. 

Mis on see, mis kannustab meid seda tegema? Mis on see, mis toimub vahetult sel hetkel, kui võtame sigareti või pistame suhu järjekordse šokolaaditüki? Mis on igapäevaelus nii väljakannatamatut, et hakkame iseend ühel või teisel moel hävitama? 

Kui oled oma eluga kohas, kus oled otsustanud, et aitab!, aitab sellest iseenda eest põgenemisest ja midagi on vaja ette võtta… Kui see selgus on olemas, julgus asjadele otsa vaadata samuti, siis võta palun lahkesti ühendust.

Seksuaalsus

Seks – kasutades sellist natuke üldist määratlust, soovides tegelikult kasutada sõnadepaari – armastuse jagamine – on minu jaoks alati väga oluline olnud. Piisavalt aega, hellust ja õrnust, tähelepanu ning naudinguid, austust ning aktsepteerimist.

Seks on sõna, mis tihti kutsub esile ebalust, nihelemist, pilgu mahalöömist, lahkumist. Miks? – sest sellest on aastakümnete jooksul kujundatud tabu. Seks on räpane, rõve, vastik – oleme seda kuulnud küll ja küll. Samas, kogedes naudingute joovastust, kogeme me midagi imelist. Võimsaid energiaid, mis tõstavad taevasse. See on aeg ja koht, kus saab kogeda midagi suuremat – iseenda ja universumi suurust. 

Tõde on, et seksuaalsus on inimese loomulik osa. Niisamasuguselt loomulik, nagu hingamine. Läbi austuse, puhtuse ja armastuse. 

On hetki, kus ühel või teisel meist on seksi teemadel midagi nihu läinud. Oleme me millestki valesti aru saanud või üldse mitte mõistnud. Oleme saanud mingil moel alandatud või väärkoheldud. Oleme õppinud asju valest kohast või ennast hävitaval viisil. Võimalusi on palju, aga liiga ilus ega eluterve pole neist ilmselt ükski. 

Kui tunned, et oled valmis oma teemadega tegelema, soovid asju kogeda uutmoodi, soovid ära lahendada oma kehaga seotut, siis palun võta lahkesti ühendust.

Eneseotsimine

Kui tundub, et elus on veel midagi… veel midagi, peale töö ja kodu, peale laste ja trenni. Mis see on? Miks ma siin olen ja kes ma üldse olen? Mida ma tegema pean ja veel ja veel küsimusi… 

Kõik elus võib olla päris hästi – meeldiv töö, tore pere – ja ometi kripeldab kuskil veel midagi. Hulgaliselt loetud eneseabi ja vaimseid raamatuid, kuulatud meditatsioone ning erinevaid vaimse arengu praktikaid. Aga ikkagi…

Kui on soovi ja tahtmist süveneda iseenda hinge sügavustesse, avaneda iseenda ilmatusse avarusse, siis võta lahkesti ühendust.

Depressioon

Depressioonist on tänaseks päevaks saanud nn moehaigus. See tundub olevat lausa epideemia, sest seda kogevad väga paljud inimesed – erinevates maades, erinevates vanustes, erinevates sotsiaalsetes gruppides. Sellest ei saa kuidagi mööda vaadata, sest tagajärjed on rasked. Nii kogeja enda jaoks, aga samuti ka lähedaste jaoks. 

Põhjused, miks inimesed depressioonirõngasse vajuvad, on erinevad. Ühel hetkel avastad lihtsalt, et ei taha enam midagi teha, kuskile minna ega kellegagi kohtuda, et ei jaksa üleski tõusta. Kõik on üks suur hall udu – pole jõudu, pole eesmärki.

Auku kukkumine algab vaikselt, tavapärastest sulgumistest mingitest kogemustest tingituna. Siis õpime aja jooksul juurde ebaterveid käitumismustreid, lisame sinna juurde kodust, usust, ühiskonnast tulenevad reeglid, uskumused ja tõekspidamised. Ning ühel hetkel võib-olla jääme veel kinni loosse oma üleelamise kohta. 

Jah, see ongi tõenäoliselt olnud keeruline. Aga samas ei ole me osanud sellega sel hetkel, kui see toimus, enda jaoks elutervelt toime tulla. Niisiis mõtleb ja analüüsib meie mõistus, kuidas-mis-miks-miks-just-minuga jne teemadel. Algusest lõpuni ja uuesti ja uuesti ja uuesti… tunded jäävad aga läbi kogemata, sest need on väga ebameeldivad. Lugu ja tunded koos loovad aina hullemat sisemist kaost ning tekibki seisund, mis on juba pikaajalisem. Ja võib jäädagi püsima väga kauaks.

Sellest saab välja tulla. Olen sellest ise välja roninud ning näinud paljusid, kes on teinud sedasama. Kui tunned, et oled valmis proovima, oled südamest oodatud. Kirjuta või helista palun!

Hirmud

Kes meist hirmu ei tunneks! Osad hirmud on meile teada ja tuntud, me märkame neid üsna kohe, kui miski need esile kutsub. Teised hirmud, need on juba baashirmud, asuvad meis väga-väga sügaval ja on tükk tegemist, et neile ligi saada, neid tunnistada ja kogeda. Sest vahel tunduvad need hullemad kogemiseks, kui surm. 

Tegelikult, mis on tore, on see, et hirm on ainult energeetika. Kui me lubame endal teda kogeda, siis ta voolab lihtsalt kehast läbi, ega jää sinna kinni ja ei põhjusta mingeid ebamugavusi.

Läbi rännakumeetodi saab ligi hirmude algpõhjustele. Kardetakse siis koeri, putukaid, kõrgust või mida iganes… Lahendades ära põhjuse ning mängides ümber mälestuse, kust see alguse sai, laheneb reeglina ka igapäevane hirm kas päriselt või leebemaks.

Kui oled valmis oma hirmudega silmitsi seisma ja neile otsa vaatama, olles samas hoitud ja toetatud olemises koos oma juhendajaga, siis võta palun lahkesti ühendust.

Hirmudest ei saa lahti selles mõttes, et hirm on inimese tunne, mis esile kerkib. Inimestena me kogeme tundeid kogu aeg. Keha keemia, mis inimes tekib. Oluline on tunnete endale lubamine ning samas nende ära tundmine, neist teadlik ja eluterve läbi minemine. See tuleb ja läheb, lihtsalt ja vabalt, ega jää meisse kinni. See on oskus, tööriist, mida saab kasutada igas olukorras.