Aitäh Sulle, et minu asjadega aitasid tegeleda!
Sinu juures muretsesin, kas mu kaaslane kuuleb mida räägin, aga järgmisel päeval rääkisin talle kõik ise ära ilma ühegi piinlikuse või muretsemistundeta.
Järgmised päevad tundsin õhku oma kopsudes nagu ei kunagi varem. Seda oli isegi liiga palju, ruumi jäi nagu väheks ja rinnakorvis pitsitas. On võtnud aega, et sellega kohaneda, aga õhku on mul jätkuvalt palju, mis on äge. Südant täiesti teadlikult tunnetan iga päev ja veendun, et see on täiesti kaanetu! Mis on ka päris huvitav tunne ja paneb mind üllataval kombel naeratama.
Sellest ülejärgmine õhtu, aga juhtus nii, et tegin endale juhuslikult tantsuõhtu: laulsin ja tantsisin oma lemmikmuusikaga nii, nagu aastaid juba pole seda teinud. Ja just tantsimine! See oli nii vabastav!
Tähele olen pannud seda, et olen rõõmsam, naeratan rohkem või õigemini taban ennast tihti naeratamas. Ja ma julgen rohkem rääkida, mis oli tegelikult üks minu suurtest muredest.
Rõõmu minu sees on küll rohkem. Ma ei lubagi endale sellelt teiselt, valguse ja lendleva tee pealt ära pöörata ega tagasi vaadata.